Kosovo: kannatlikkusele lootmine pole plaan
Kosovo: kannatlikkusele lootmine pole plaan
How to Relaunch the Kosovo-Serbia Dialogue
How to Relaunch the Kosovo-Serbia Dialogue

Kosovo: kannatlikkusele lootmine pole plaan

Serbial läks tarvis vaid kahtkümmend aastat rahutusi, üht laastavat sõda ja kaheksat aastat rahvusvahelist protektoraati oma territooriumi ühe tüki üle, kuni peaminister Vojislav Koštunica lõpuks väitis, et tal on plaan Kosovoga tegelemiseks.

Ainuke probleem on, et mitte keegi, isegi Belgradi ametiisikud, ei näi teadvat, milles see plaan seisneb.

Vaatamata Belgradi järeleandmatule retoorikale, mis nõuab Kosovo jäämist Serbia osaks, pole Serbia võimud mitte kunagi tulnud välja ettepanekuga, kuidas eraldunud provintsi albaanlased (90% sealsest elanikkonnast) hakkaksid taas Serbia tiiva all elama.

Kosovo inimestele mõtlemine on muidugi harva olnud Serbia tugev külg: just seal korraldas Belgrad 1999. aastal etnilise puhastuse kampaania, tappes tuhandeid albaanlastest tsiviilisikuid ja ajades veel 800 000 naaberriikidesse, kuni NATO õhurünnakud sundisid teda poliitikat muutma

Kui Belgradil nüüd tõepoolest on plaan, siis ainus asi, mida sellest teatakse, pärineb Serbia noore välisministri Vuk Jeremic´i ning Kosovo küsimuste ministri Slobodan Samardzˇic´i ähmaselt sõnastatud, vahetevahel vastu-olulistest avaldustest. “Plaanil” näib puuduvat kese, see esindab vaid madalaimat rahvuslikku ühisnimetajat Serbia sisepoliitikas, jätkates Kosovo iseseisvumise eitamist.

Belgradi lahendus Kosovo staatuse küsimusele on kutsuda läänt päästma Serbia demokraatiat regionaalse stabiilsuse arvelt ning kandma kõiki kulusid, õiguslikku ja julgeolekukoormat, mis on seotud Kosovo iseseisvumisest keeldumisega, Kosovo sunniviisilise hoidmisega Serbia suveräänsuse all.

Belgrad pole arutanud, kas või kuidas integreeritaks albaanlased Serbia ühiskonda, majandusse ja poliitikasse. Samuti pole Belgrad maininud, et neile pakutaks samasuguseid inimõiguste tagatisi, kultuurilisi õigusi, esindatust parlamendis ning erikaitset, mida albaanlased on kohustatud pakkuma Kosovo serblastele vastavalt ÜRO ettepanekule, mille üksikasjalikult meisterdas ÜRO eriläbirääkija Martti Ahtisaari, kui poolte vahel ei sündinud kaheksateist kuud kestnud kõnelustel kokkulepet. Aga Belgrad loodab, et Brüssel ja Washington võivad ehk Serbia pakkumisest kinni haarata, ignoreerides tõika, et see kujutab suuresti status quo seadustamist.

Tagasi alguses

Venemaa tõkestustegevuse tõttu ÜRO julgeolekunõukogus oli Euroopa Liidu, USA ja Venemaa troika sunnitud augusti alguses alustama uut kõnelustevooru Kosovo staatuse küsimuses, hakates dubleerima seega Ahtisaari varasemat tegevust.

Kuid pole mitte ühtki märki sellest, et Belgradi positsioon Kosovo asjus muutub praeguse poliitikute põlvkonna ajal, ükskõik kui suurt survet ka avaldada. Serbia poliitikud ei saa sõnastada plaani albaanlaste integreerimiseks Serbia ühiskonda, poliitikasse ja majandusse, sest sedasi tehes loodaks tapvad sisepoliitilised riskid Serbia valitsusele. Ja mis tahes selline plaan satuks suurde raskusse parlamendis, kus domineerivad rahvuslased.

Praegu paistab enda küünilisi huve edendavast Moskvast julgust saanud Belgrad oma hoiakut isegi karmistavat. Seda näitab parlamendi 24. juuli otsus, mis andis valitsusele volituse ükskõik millisteks aktsioonideks, mida peetakse vajalikuks, et kaitsta Serbia suveräänsust Kosovo üle.

Belgrad töötab samuti provintsi jagamise kui taganemisvariandi suunas. Belgrad loodab, et Kosovo iseseisvumisega venitamine paneb albaanlased ühepoolselt iseseisvust välja kuulutama, lõhestades nii rahvusvahelise kogukonna või lükkab albaanlased vägivallatsema, mis laseks omakorda serblastel heana välja paista.

Kell tiksub ja Kosovo vajab vastuseid. Kosovo albaanlased on oodanud rohkem või vähem kannatlikult kaheksa aastat, et rahvusvaheline kogukond tiriks nad välja rahvusvahelise õiguse segadikust ning lahendaks staatuse küsimuse.

Kuigi albaanlaste arv ületab vähemuste oma suhtega üheksa ühele, on nad soostunud looma multietnilise riigi, mille vähemuste kaitse korraldus oleks Euroopa kõigi aegade tugevaim. Neile paistab, et rahvusvahelisel kogukonnal lõpevad vabandused enda paikapandud staatuseresolutsiooni uueks edasilükkamiseks. Albaanlased on selle nimel loovutanud kõik võimaliku, kuid mitte uue riigi võimekust toimida.

USA ja Euroopa on palunud neilt veel 120 päeva kannatust. Sealt edasi kasvab surve iseseisvuse ühepoolseks väljakuulutamiseks, on selleks siis rahvusvaheline toetus või mitte.

Kokkuvõtteks – Prisˇtina nõuab vaid iseseisvust ja Belgrad keeldub seda andmast. Nii lõpetab uus troika seal, kus Ahtisaari: poolte vahel on ummikseis ning otsuse peab tegema ÜRO julge-olekunõukogu. Arvestades Kosovo elanike ülekaalukat soovi olla vaba riigist, mis üritas nad kõrvaldada, ning mis tahes realistliku alternatiivi täielikku puudumist Belgradi poolt, pole rahvusvahelisel kogukonnal teist valikut kui anda Kosovole iseseisvus.

Subscribe to Crisis Group’s Email Updates

Receive the best source of conflict analysis right in your inbox.