Serbia ja EL: kõigepealt Mladic, siis kõnelused
Serbia ja EL: kõigepealt Mladic, siis kõnelused
Op-Ed / Europe & Central Asia

Serbia ja EL: kõigepealt Mladic, siis kõnelused

Kusagil Serbias kõnnib vabalt ringi 1995. aasta kohutava Srebrenica veresauna korraldaja Ratko Mladić, nautides riigi vaikset ja varjatud toetust. Kusagil Euroopas, arvatavasti Brüsselis, valmistuvad ELi diplomaadid ja poliitikud andma talle taas ajapikendust.

Järgmisel nädalal annab Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali peaprokurör Carla Del Ponte ELi välisministritele aru Serbia koostööst sõjakuritegudes kahtlustatavate üleandmisel Haagile. Tema aruandel on märkimisväärsed tagajärjed ELi praegusele ja tulevasele Balkani-poliitikale.

Veel 3. oktoobril osutas Del Ponte, et Belgrad ei tee piisavalt koostööd, kuid Brüsseli telgitagustes avaldatakse Del Pontele survet olla Belgradi suhtes leebem, et saaks Serbiaga alla kirjutada stabilisatsiooni- ja assotsieerumisleppe, mis on oluline samm liitumiskõneluste suunas.

Mõned väidavad isegi, et Serbiale tuleks anda kiirendatud korras kandidaatriigi staatus, võib-olla juba järgmisel aastal – seda sellest hoolimata, et Serbia eirab seniajani üht ELi seatud peamistest eeltingimustest stabilisatsioonileppe allakirjutamiseks, nimelt sõjakuritegudes kahtlustatavate, eriti aga härra Mladići vahistamist.

Miks püüab Brüssel siis nii tõtakalt loobuda omaenda standarditest? Vastus peitub Kosovos. EL on sügavalt lõhenenud Kosovo eelseisva iseseisvuse osas, mille Priština kuulutab tõenäoliselt ka ilma ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonita välja 2008. aasta algul.

Mõned ELi liikmesriigid – Kreeka, Küpros, Slovakkia ja Rumeenia – on otsustavalt vastu julgeolekunõukogu resolutsioonita välja kuulutatud iseseisva Kosovo tunnustamisele ning on väga vastumeelselt lubanud ELil luua praeguse ÜRO missiooni asemel oma tsiviiljärelevalvemissiooni, sedagi tingimusel, et EL demonstreerib kõigest väest oma head tahet Belgradi suhtes.

ELis leidub neidki, kes loodavad küll julgeolekunõukogu resolutsioonile, aga on valmis tunnustama Kosovo iseseisvust ka ilma selleta. Kuid ka nemad on seda meelt, et Brüssel peab andma Serbiale midagi vastutasuks. See midagi on kiire edenemine ELiga ühinemise teel. Nende kahe küsimuse ühendamine on paraku traagiliselt vale.

Belgradi ühinemisteekonna kiirendamiseks peab EL loobuma põhimõtetest ja tingimustest, mida ta on seadnud Balkani riikidele, mis võib piirkonnas kaasa tuua negatiivseid tagajärgi. Bosnia, Horvaatia, Makedoonia ja Montenegro on lõimumisel Euroopaga pidanud tooma märkimisväärseid ohvreid. Bosnia on väga suure vaevaga täitnud kõik ELi stabilisatsioonikriteeriumid, välja arvatud politseireformi osas, aga ka selles sfääris võib peagi asi paraneda.

Horvaatia oli sunnitud vahistama kõik oma sõjakuritegudes kahtlustatavad, mis raputas tõsiselt maa luureteenistusi ja õigussüsteemi. Makedoonia on pidanud läbi viima palju valulisi reforme ning allutama end Haagi tribunali jurisdiktsioonile. Montenegro on alustanud ränki ja märkimisväärset vastuseisu kohtavaid sisemisi reforme ning teeb samuti Haagiga igakülgset koostööd.

Belgrad aga varjab endiselt härra Mladićit ja üsna tõenäoliselt ka Bosnia serblaste poliitilist juhti Radovan Karadžićit. Serbia poliitilise eliidi seas on aastaid teatud, et Mladić on riigi kaitse all ja puutumatu. Selles osas ei ole midagi muutunud.

Serbia tingimuste leevendamine näitab ülejäänud Balkani riikidele, et reeglid ja standardid ei loe õieti midagi ning neist loobutakse ka tingimustes, kus ELil pole kuigi palju võimalik mõjutada Belgradi.

See julgustab Bosnia poliitikuid seadma tõkkeid politseireformi teele. See julgustab Horvaatia poliitikuid tõrkuma põgenike tagasivõtmise ja restitutsiooni teemal. See näitab Makedooniale ja Montenegrole, et nad võivad oma ühinemisteel teha igasuguseid käänakuid.

See näitab Kosovole, et ei ole mingit vajadust võtta tõsiselt standardeid, mida näeb ette ÜRO soositud kontrollitava iseseisvuse plaan. Aga see ajab Bosnia, Horvaatia, Makedoonia ja Montenegro ka vihale, kui nad näevad, et Brüssel kiidab pidevalt heaks Belgradi kohatu käitumise, mis osutab selgelt topeltstandarditele.

Euroopa põhimõtetest loobumine ei anna soovitud tulemust. See ei muuda Belgradi poliitikat Haagi tribunali ega Kosovo suhtes. Pigem näevad radikaalsed natsionalistid selles tunnustust oma poliitikale ning samal ajal nõrgestab see Serbia demokraatlikke jõude, kes jätavad ELi standardite toetamisega endast narri mulje.

Serbia ei saa astuda Euroopa suunas Mladići ja Karadžići jalaraudade kolinal. Euroopa parimatest kavatsustest hoolimata saab neist end vabastada ainult Serbia ise. ELi sõnum Serbiale peab olema selge ja ühemõtteline: pole Mladićit, pole ka stabilisatsioonilepet.

Subscribe to Crisis Group’s Email Updates

Receive the best source of conflict analysis right in your inbox.